Auk

Xannu kulm tõmbus tõsiselt kortsu:"Seda on eriti hästi näha." Millegi pärast ei suutnud ta lihtsalt selliseid esemeid usaldada, aga noh, peale proovimise tal muud võimalust ju polnud.

"Ja sa kavatsed s e l l e s lennata?" päris poiss imestunult, kauss oli veel hullem kui ta ette oli osanud kujutada. Vähemalt talle tundus nii. "Ma kukun siit ju alla või midagi, või kui me peaks niiöelda avarii tegema siis ma ei tea.. Sellega lendame?" alustas ta jällegi virisemist.

Kergelt pead raputades ning mõttes kaussi hukka mõttes vastas Xan küsimusele:"Jah, õnneks ma oskan lennata. Aga kui ma ei oskaks ei roniks ma siia elu sees peale." Lõpuks jõudnud järeldusele, et ta on liiga palju virisenud hakkas mees naerma. See äkiline naeruhoog tundus kõrvalt üpris koomiline, aga teda see ei huvitanud.

"Oh issand," pomises Kevin kui kauss kõrgemale hakkas tõusma,"Ma loodan, et mu matustele vähemalt paar inimestki tuleb." Viimane oli lihtsalt puhtast šokist, mille tekitas lendamine kausis. "Sa lendad muidu kogu aeg nii ringi?" päris ta veidi kõvemalt Sansa käest.

Tundnud, et kauss veelgi kõrgemale tõusis vajus mehe süda juba peaaegu saapasäärde. Vastuseks pomises ta:"Ma kasutasin seda väljendina siiski, ma pole kunagi jumalasse uskunud." Lendamine ise teda ei hirmutanud, seda tegi kauss. Polnud just kõige mugavam lennata tulest kausil koos sind kinni hoidva valepolitseinikuga. "Jah, ennustaja," sõnas Xan ja tundis nüüd juba, kuidas kauss maanduma hakkas. Viimasele lausele i osanud ta midagi vastata.

"Nii, kuhu nüüd?" küsis mees nüüd juba päris rõõmsalt, maal tundis ta end siiski turvalisemalt kui kuskil kausis, see kauss häiris teda kogu aeg.

OT : Ööd ^^

"No tõesti," sõnas Xan sügavalt ohates, nähes tüdrukut veest jällegi eemale astumas tundis ta suurt kergendust ja ohkas jällegi, seekord kergendusest. Juurikaid ja kände märgates hõljus ta veidi kõrgemale, nii oli juurikatest kergem üle saada. Siiski jäid mõned kõrgemad tee peale ette, millest ta lihtsalt üle pidi astuma.

Kevs turtsus tüdruku taga hõljudes naerda, komistamine tundus koomilisena."Sul raske ei ole nii?" päris ta muiates, vihjates korduvatele komistamistele ja peaaegu kukkumistele. Küngast märkanud jätkas ta uue küsimusega:"Kuhu edasi?"

Naerdes tüdruku järeleandmatuse üle viskas ta pilgu augule"Aha, niiet see on siis salakoobas? Salaagendid on ka ikka, eks?," küsis ta muiates, koobas tundus tõesti mingi salaagentide salapaigana. Jätkas oma küsimusterahet päris ta jällegi:"Kust sa tead seda kohta üldse?"

Xander noogutas nõustumise märgiks esimese lause peale, teise peale hakkas ta vaikselt jällegi naerma,"No jah, vabandust. Eks ma jätan meelde." Kulm kortsus vaatas mees auku, ei tundunud just kõige parem koht kust sisse hüpata. Aga noh, peaasi, et ta läbi jõe kõmpima ei pidanud. "Hoidku jumal sind selle eest, et seal mingisugust maaalust allikat pole," pomises ta vaikselt ning hüppas auku.

Kuulmata mida Natali järgi hõikas maandus ta maha ja seda mitte kuigi pehmelt. "Siin," pomises ta vastuseks ja ajas end maast torisedes püsti. Hõõrudes oma valulikku puusa torises ta jällegi edasi, seekord pimeduse üle, mis sest et tulepall valgust andis.

"Siin,"kordas ta end jällegi ja lähenes tüdrukule selja tagant. Õrnalt tolle õlga toginud jätkas ta oma puusa hõõrumist.

Mees sõnas silmi pööritades,"Ei, ma niisama nalja viluks hõõrun oma puusa." Ta vaatas uudishimulikult ringi roovides midagigi pimedusest eraldada. Kui see katse just väga edukalt ei läinud päris ta jällegi:"Nii, ja mis me siin koopas teeme?"

Xan noogutas:"Õigus jah." Ta sirutas käes ette ja sõnas:"Aga ära väga vääna jälle, ma ei jookse minema või midagi." Esmaabikohvrit ei pidanud mees küll üldse mitte vajalikuks, ega ta puus nii valus ka ei olnud."Mu puusal on kõik korras, veidi valutab ainult. Mingisugust eluohtlikut vigastust ei tohiks olla,"lausus ta teavitamaks ka Sansat.

Kevin hakkas lihtsalt kuulekalt edasi astuma,"Päris tore koht. Vähemalt ei tule igasugu hullud segama." Kuigi ega see pimedus talle just väga meeldivana ei tundnud, aga Sansat ei paistnud see põrmugi häirivat. Aga neid oli ju nagunii tuletaltsutaja ja sai iga kell valgustuseks tuld luua.

"Mh, peale sinu," muigas Xander kergelt,"Sa ei saa iseennast segada ju. Või noh, saad küll aga see annaks juba hullumaja mõõdu välja."

Kevin nõustus naerdes:"Hea idee, siis ma saaks sind kinni hoida. Väike vaheldus vangiks olemisele." Tundes õrnalt Sansa kaldumist küsis ta huvitatult:"Pöörame?"

Mees noogutas jällegi:"Muidugi, see on kõige tähtsam." Ka Xan pöördus teise tunnelisse, lootes, et nad varsti kohal on jätkas ta jälle küsimusega:"Oleme varsti kohal?"

"Jah, siis saab su käed kenasti kinni siduda, et sa kallale ei tuleks," lausus poiss vaikselt naerdes. Tegelikult ei uskunud ta, et Natali peaks lihtsalt heas peast talle kallale tulema ning mingisugust soovi hullumaja asutada tal nagunii polnud. Kuuldes et nad varsti päral peaks olema tundis Xan järsku suurt ootusärevust, mis muutus varsti imestuseks. "Nii suur ja lai ja avar koht,"pomises ta imestunult.

"Mul pole esimene puuski purustatud," märkis Xan kerge muigega,"Ja mis sa mu pusa purustamisest ikka saaks. Mu invaliidsus sulle vist mingit kasu ei tooks." Just tekkinud kongi vaadates turtsus ta hetkeks naerda,"Milline modernne kong, soojustus on trellidesse paigutatud."

"Toredad kujundid sul,"pomises mees vaikselt ning astus kongi uksele lähemale, vastates ka järgmisele lausele,"Kongid on ikka vastikud." Olles pilgu kongi visanud teatas ta:"Sinu omas pole voodit ka. Mis ma pean põrandal magama?" Tõrkumata astus ta uksest sisse, nagunii pidi ta sinna ju kunagi minema.

"Sorry, ma olen üldiselt pimekana," torises Kevs ning hüppas madratsile,"Aga noh, tänks mees siis." Ennast mugavasse asendisse seadnud vastas ta noogutades ning õrnalt muiates:"Üldiselt küll jah. Sa oled nii hoolitsev, tänud."

"Üldiselt olen ma jah hästi armastas," teatas mees võib-olla veidi liigagi ülbelt. Vastuseks teise lause peale sõnas ta irvitades:"Kuidas soovid, mina mõtlesin küll väljendina aga noh jah." Viimase lause peale sõnas ta vaid:"Võtangi."

Xander irvitas jällegi:"Jah, seda ma tean. Mulle on seda korduvalt meelde tuletatud." Ta vaatas korraks Sansa poole, kes end kausis kerra tõmbas ning lausus seejärel:"Pätt teeb ka siis." Mees pööras end kõhuli ning proovis uinuda.

Kevin mõmises midagi ebamäärast uniselt vastuseks ning ei pannud hüplevat valgustki ruumis tähele. Väsinud ning unine nagu ta oli rändas ta varsti juba unemaal.