Segane lugu

1. Peatükk.

Sadas vaikselt vihma. Öö oli pime ning tavatult jahe. Liiga hästi oli tunda, et hakkas lähenema suve lõpp.
Sillal armutu vihma käes seisis juba loikmärjaks saanud neid. Kiiruga oli ta jalga lükanud ketsid mille paelad nüüd hooletult poriloigus ujusid. Üll oli väriseval kogul mantel, mis talle selgelt liiga suur oli. Neiu pilk otsis ärevalt teiselt kaldalt tuttavat kogu. Kell hakkas südaööle lähenema. Tüdruk oli sillal juba päris pikka aega seisnud.
Kerge tuul mis vihmaga kaasa oli tulnud keerutas neiu juukseid ning mantli saba. Juuksed sattusid alailma näo ette, kust tüdruk neid juba üpris ärritunult eemale lükkas. Lõpuks ilmus vastas kaldalt puude vahelt nähtavale aga kogu. Pikemalt järelemõtlemata tormas neid tollele vastu. Üks ketsidest jäi poriloiku kui ta kiirelt kohapealt järjest tuttavamaks muutuvale kogule vastu jooksis. Piisavalt lähedale jõudnud viskus tüdruk vennale kaela, lõhkudes vihmapiiskade ebaühtlase ladina kiljatas too pisut hingetult: "Ryan!"
Poiss oli Isis't ilmselt juba kaugemalt märganud, kuna muidu oleks tüdruk ta pikali jooksnud.
"Ettevaatust." lausus poiss üpris lustakalt õde oma embusse mässides ning siis veidi keerutades, kuid hetke pärast polnud ta enam nii lustakas. Isis tõmbus tõsisemaks muutudes vennast eemale. "Leidsid?" küsis ta ärevalt, kuid vastust võis lugeda juba poisi kurvast näost millele vihmapiisad langesid. Nigra ohkas raskelt. "Kahju." sosistas tüdruk ning kallistas venda uuesti.
Poiss oli ühe aasta ära olnud. Eksirännakul vanemaid otsimas. Isis oli nii lootnud, et äkki Hector lõpuks leiab Irma ja Sam'i, kuid pidi nüüd pettuma.
Külm vihm hoidis üpris väsinud tüdruku üleval, kuigi jalad tema sõna enam hästi kuulata ei tahtnud. Isis avastas end hetke pärast venna sülest, kes nüüd rohkem mite midagi lausumata suuna kodu poole võttis. Poriloiku jäänud ketsi saatuseks oligi sinna jääda, kuna Isis'e vennal polnud mahti seda sealt ära võtta.
Kodu polnud õnneks jõest kaugel ning peagi olid noored juba soojas koridoris. Vanaisa ja ülejäänud magasid juba. Isis võttis mantli ning selle ühe ketsi ära ja viskas hooletult eemale, kui vend ta maha asetas ning looberdas seejärel köögi lauani sulgedes lauale jäänud süle arvuti, kust oli lugenud venna sõnumit, mis teda õue sillale tormama oligi pannud.
Sõnatult lehvis ta köögist elutuppa kus oli diivan mida ta lahti tegema hakkas, samal ajal kui Ryan dušši alla suundus.
Kiirelt aega viivitamata viskas ta diivanile peale kapist välja tiritud lina ning pani ühele padjale ümber padjapüüri, visates selle seejärel diivan-voodile. Kärmelt rookis ta kapist välja ka teki, mis leidis tee lina peale.
Olemine aga muutus järjest väsivamaks, ning Hector ei tulnud ega tulnud sealt duššialt ära. Lõpuks suundus neiu rampväsinult tagasi enda, Wanda ja Bella tuppa, kus õed juba ammu õiglast und magasid. Neil oli ühine voodi ja, et Isis oli õhtul kaua üleval olnud, oli kolmveerandi voodist hõivanud Bella, samas kui Wandere kokku pakitult seina äärde oli surutud. Kuna tal muud väga üle ei jäänud, sest väsimuse pärast polnud tahtmist ka Isabella't üles ajada, keris tüdruk end voodi jalutsisse kerra ja sikutas endale teki peale.

*

Uni oli neil varajastel hommiku tundidel magus, kuid ometi suutis Bella Isis'e üles äratada, kui ta ise tõusis. Wandere oli juba ammu seitsme ajal voodist ära kadunud, kuid erinevalt Isabella'st suutis rõõmurull märksa vähem kisa ja kära teha. Bella'l oli vaja ju kohe hästi valjusti haigutada ja oma jalad tuli ka ilmtingimata voodi jalutsis magavale Isis'ele näkku toppida.
Oleks võinud arvata, et Nigra on nüüdseks juba sellise kohtlemisega kõige esimesena sündinud kolmikõe poolt ära harjunud, kuid tundus, et see oli siiski asi millega ei saa harjuda.
Bella't maamuna põhja needes ronis Isis voodist välja. Juuksed olid öisest rännakust ikka veel niisked ja öösärk kortsus, kuid tüdruk ei hoolinud sellest, kiirelt vahetas ta selle valge särgi lühikeste pükste ning kotaka tressipluusi vastu, kobides seejärel toast välja. Albus magas hambad laiali oma toas nagu alati. Ophelika oli ilmselt juba varakult üleval, kuid polnud toast välja tulnud.
Arya ning Simon'i kilkeid oli õuest kuulda, seega olid ka nemad juba üleval. Otsustas Isis. Ryan aga magas veel rahulikult diivanil. Isis naeratas kergelt venda märgates, ning pööras siis järsult pead, kui üks põranda plaat nagises. Wandere oli ilmselt nende tuppa minemas, tüdruk suutis alati hiirvaikselt kõndida, kui mõni saatuslik põranda plaat just ette ei jäänud.
Wanda seisatas hetkeks, et Isis'ele otsa vaatata ning kadus siis nende tuppa.
Nigra sammus vaikselt päkade peal hiilides kööki. Ei tahtnud Ryan'it üles ajada, ja temal ei olnud Wanda-annet ka täistallaga astudes vaikseks jääda.
Köögis istus vanaisa ning määris saiale oma tehtud maasika toormoosi peale. Tekkis küsimus mis on kell, kui too juba metsas marju korjamas oli jõudnud käia.
Viinud pilgu korraks seina kellale veendus Isis, et veel ei ole siiski keskpäev möödas.
Söönud vanaisa seltsis hommikust suundus Isis juba rõõmsamas tujus õue, kus Aryanne ja Simon juba mingite mõõga kohta täitvate puuokstega raevukat lahingut pidasid. Arya oli täielik poiss juula, ja see Isis'ele, Simon'ile, vanaisale ning Ryan'ile tüdruku juures just kõige rohkem meeldiski. Sim jäi taas kaotajaks ning pages vanema õe selja taha.
Isis sirutas käe Tim'i oksa poole ning poiss andis selle talle vastu vaidlemata.
Õrn muie huulil hakkasid õed aeglaselt üks teise ümber ringe tegema, oodates pingsalt, et teine esimese sammu teeks. Arry kannatus katkes siiski ennem ning ta sööstis Isis'ele täiesti hääletult kallale. Raevukas puu vastu puud kolkimine täitis õhu. Isis blokeeris ilma vähimagi pingutusega iga õe löögi, kuid oks tema käes andis peagi otsad. Puuoksa ülemine pool murdus ning lendas kaunis kaares kaugemale. Arya jälgis selle lendu võidurõõmsalt, kuid Isis ei kavatsenudki sama viga teha. Kiirelt oli ta õe käsitsi pikali tõmmanud ning ähkis rõõmsalt.
"Ära kunagi unusta valvsust."

*

Õhtu poole kui tüdruk vaikselt teisel pool jõge ühe suurema tamme otsas istus, tuli õue ka Ryan, kes suuna otse Isis'ele võttis.
Tüdruk naeratas kergelt poissi märgates, ning kui too lähemale jõudis sirutas ta käe välja, et venda puu otsa aidata. Ryan hüppas aga üles ning sai ise oksas kinni ronides õe kõrvale, kes oli abivalmi käe nüüd tagasi tõmmanud.
"Kuidas uni ka oli?" uuris Isis lõbusalt.
"Noh, oli kah.." arvas Ryan.
Isis ei jõudnud rohkem midagi küsida. Enne jõudis metsast välja ilmuda ekslema läinud Wandere kes suuna puule võttis.
Erinevalt Ryan'ist vajas Wanda üles saamiseks abi, mida Isis ja Ryan talle ka pakkusid. Wandere oli ise alati abivalmis ning sõbralik, kunagi ta ei ärritunud, ega olnud kellegi peale vihane. Tüdruk nagu ainult selle jaoks elaski, et teistel hea oleks.
"Mul on teile üks jutt.." ähkis ta kui oli end ühel kõrgemal oksal sisse seadnud.
"Lase tulla." õhutas Isis, mitte just kõige innukamalt. Ta oli Ryan'iga oma vahel rääkida tahtnud.
"Ma nägin täna öösel unes.." alustas Wanda ning kõhkles siis hetke. "Ma nägin vägagi tõetruut und." jätkas ta siis pärast väikest pausi. "Teie kõik, ma mõtlen Arya, Sim, Ry, Bel, Al, Ophe ja sina," pöördus ta otsesemalt Isis'e poole "te olite ka seal." jätkas ta, kuid kõhkles taas, kui märkas Isis'e teeseldult innukat ilmet.
"Seal oli veel üks võõras, kes meid õpetas.." jätkas ta siis, kuid kõhklused said temast võitu. "Ah ei midagi." lausus tüdruk siis oma ilusat pead raputades. Alla sai ta ise, ning tegi üpris kiiresti sealt sääred. Tüdrukul oli ilmselgelt millegi pärast häbi, ning see nakatas ka Isis't kes kahetses, et sellise näo pähe oli teinud.

That's good, me gusta! *thumbs up*

Tore kui meeldib Nii kiiresti lugesid?

Tore jah, eks Kuule ma olen kiire lugeja. Suhteliselt äge on koolis mingi 896247253 ette lugeda, sest õpetaja ei saa aru mis ma räägin... Eks.

Eks Tubli tüdruk, eks

Midaiganes.. See jutt kukkus igatahes halvasti välja, ma mõtlesin nüüd uue asja välja, kui viitsid siis võid seda wattpad'ist lugeda.. http://www.wattpad.com/2851858-huntide-ajastu-uus-1-peat%C3%BCkk-teel

Eks ma mingi aeg loen jah, hetkel on laiskushoog, eks ole.

Ega sa ei ole kohustatud lugema vms. Lihtsalt kui tahad võinii, eks ole.