Auk

"Enamus ajast küll jah, mitte alati muidugi. Kui vihma sajab siis ma magan või vähemalt proovin magada. Okei, tavaliselt see ei õnnestu," rääkis mees oma öödest, vähemalt aus jutt ju. "Talvel ei käi ma ka väga palju tegelikult, külm hakkab. Mingid väiksemat sorti tiirud teen," lisas ta peale veidikest aega.

Kuulates poisi juttu ära, küsis neid "Miks sa üldse öösel ringi hulgud?" tema enda eksiretked koolipeal ja koolist väljas olid vähemalt vabantatavad, sellega, et ta oli kuutõbine, ja mõnikord oli tunne nagu keegi jälgiks teda. Noh, käis siis seda kedagi otsimas.

"Esiteks on mul klaustrofoobia, kuigi tuba pole üldse nii väike, et ma kartma peaks. Pigem mulle lihtsalt ei meeldi kogu aeg toas passida, väljas on värske õhk ja öösiti ei liigu nagu väga kedagi. Või noh libahundid ja vampiirid tegelikult liiguvad, aga ma pole siiani väga ühtegi kohanud," lausus mees ning viskas pilgu jällegi ülesse, tähed olid ikka kuradima kenad..."Ja öösel on tähed."

"Ahah." lausus Natali. Mida paremat tal ikka öelda oli. "Jah, ega päeval väga tähti ei ole." lausus tüdruk siis, üritades nalja teha, kuid see ei tulnud välja.

"Tegelikult üks on ju, päike," muigas mees,"Mitte just mu lemmik täht aga no olemas ta on ja selle vastu pole mul midagi. Vähemalt nii kaua mitte kui ma päeval toas istun."

"No jah, aga see on ainult üks kääbus." lausus Natali. Jahm, päike pidi ju mingi kollane kääbus täht olema..? "Päike võiks olemata olla. Kaks kuud oleks palju mõnusam." arvas neid siis. Päeval kuu, öösel kuu, oi elu oleks kohe palju kenam..

"Tundub küll päris suur, aga ta on Maale lähemal ka muidugi." Xan naeris kuude jutu peale:"Mine koli mõnele teisele planeedile, osadel pidi 9 kuud vist olema ja nii. Aga ma pole kindel kas sa neid kõiki näeks ka ja hingamiseks läheks veidi raskeks vist.

"Jah, lähemal kui need teised, sinised ja rohelised päiksed." nõustus Natali. "Kolikski tegelt, kui oleks lähemal kui 100 valgusaastat mõni elamiskõlblik ainult kuudega planeet." ja ainult kuudega planeeti ei olnud ka olemas. Vähemalt ei olnud sellisel elu võimalik. Kogu aeg on siis ilma päikseta -100 kraati või nii. Shit.

"Teistel tähtedel on teised nimed ju? Aga ma ei tea ka," sõnas mees õlgu kehitades, tähtede nimesid polnud tal nüüd küll kavas pähe õppima hakata. "Aga võtad mingi mehe kaasa ja siis tee peal sünnitad paar last ja siis kasvatad üles, su järglased jõuavad kohale vähemalt," ütles ta ja muigas oma täiesti absurdse ja ebaloogilise jutu peale.

Natali purskas selle juttu peale naerma. No enam normaalsemaks minna ei saanud, eks ole. "Kelle ma kaasa peaks võtma? Mingit võõrast küll ei võtaks." arvas ta siis.

"No kes ütles, et sa praegu pead minema? Enne armud ära ja siis koos lähete noh," naeris ka Xander, jutt oli ikka väga absurdseks kiskunud. "Aga võta mingisuguseid meedikuid ka kaasa, neid läheb igaks juhuks vaja," lisas ta veel ning kujutas juba seda täiesti võimatut teekonda ette, sellest tekkisid muidugi veel suuremad naerukrambid.

"Siis ma võtaks pigem juba kellegi teise kaasa. Kellegi kes minu eest lapsed saaks." arvas Natali naerdes. Ei pea ise neid piinu kannatama. Elab ilusat elu edasi.

"No aga siis ei kasva su suguvõsa edasi ju," teatas selle peale Kevs,"Aga noh, vähemalt jääd ajalukku. Natalja Sansa Demaro - Naine kes otsustas esimesena kolida teisele planeedile. Või noh, midagi sarnast."

"Ja selle nimel viitsiks ma tõesti kosmosesse minna eks ole." lausus Sansa naeratades. Ei viitsiks ausalt öeldes. "Elaks oma elu maapeal ikkagi vist ära, väga vahet pole ju. Kas kosmoselaevas või maa-peal, uuele planeedile ikka ei jõuaks, kui mu segaverelised geenid äkki ei arvaks et väga tore oleks nüüd surematu olla." arvas ta siis.

"Ma küll viitsiks, peaks oma idee täide viima, ah? Mõtle ja siis kunagi kõik lapsed õpivad koolis, et ma kolisin siit planeedilt ära. Aga jah, arvatavasti oleks need palju kuulsamad kes tegelikult ka kohale jõuavad. Jääb ära." Ta naeratas laialt:"Aga äkki arvavadki?"

"Jah, lähed sinna reisule. Pärast kõik esimese klassi omad kuulavad suu lahti lugusid, kuidas sa sinna läksid." irvitas Natali. "Aga see on äkki. Äkki arvavad, et oleks hoopis tore nüüd varem jalad taevapoole visata." sõnas ta siis mõtlikult. See oleks igatahes täitsa mõeldav, juhul kui need geenid siis surematud olla tahavad. "Aga mul on vist päris hea ette kujutus kelle ma sinna kaasa võtaks, kui läheks." teatas ta siis.

"Mhm, peavad mind oma iidoliks ja siis unistavad, et kunagi tulevad järgi," kujutas mees naerdes ette, tõesti liigagi absurdne idee. "Äkki on head geenid, mis tahavad surematud olla ikkagi?" vaidles ta siiski vastu, hetkel oli ta vist optimistlikum pool. Xan naeratas salakavalalt:"Nii, kas jagad minuga ka saladust?"

"Äkki tulevatki järgi." arvas Natali naeratades. "Ma ei tea. Küsiks neilt järgi äkki." arvas tüdruk nüüd juba naerdes. Geenidelt midagi küsida on ilmselt suht võimatu."Kui sa ära arvad." arvas ta siis, nüüd kergelt mõtlikult. Jah kui ära arvab. Vastus oli tegelt lihtne.

"Äkki tulevadki kuule, siis varsti on Maa ja see teine planeet sama asustatud. Ja siis keegi tarkpea läheb järgmisele üle," muigas Kevs, jah päris ägedad tulevikuplaanid neil. Ta naeris jällegi:"Kuule ma arvan, et geenid vist väga ei räägi. Aga mingi uuringutega ei saaks?" Heh päris kahtlane oleks kuskile haiglasse sisse sadada ja öelda, et nüüd tuleb teha uuringud kas Natali on surematu või mitte. "Ja kust mina peaks teadma keda sa tunned? Ma ei ole sind enne jälitanud ju, mul pole tõsiselt õrna aimugi kes sulle meeldib ju," pomises ta vaikselt, saladus jääbki nüüd vist vaid Sansale.

"Kena." arvas Natali kergelt naerdes. Hea fantaasia lend. "Uuringuteka saaks küll, aga mul ei ole tahtmis haiglas olla. Kui nad arvavad, et on tore surematu olla, las nad siis arvavad. Küll ma kunagi ikka teada saan, mis nad siis lõpuks arvasid." lausus neiu siis naeratades. Jah, kunagi kui ta ära sureb. "Selleks ei ole sul tegelikult üldse vaja teada, keda ma tunnen ja keda ei tunne." lausus Natali siis pead kallutades.

Xan noogutas, kena muidugi. "Küllap saad jah," nõustus ta Sansaga, kui sa juba ära ei sure siis järelikult oled ju surematu. "Kuule, ole nüüd, palun ütle," alustas ta siis mangumist, arvamismängu ei olnud ta kunagi mängida osanud.

"Arva ära." lausus Natali. "Paku vähemalt." lausus ta siis. Ise ta küll avaldada ei plaaninud seda. Oleks muidu liialt tomati nägu läinud.

"Sinu suhtlusringkonnast tean ma ainult ennast ju," pomises Xan vaikselt ning vajus siis mõttesse. Ta kummardus veidi ette nii, et jäi Sansale täpselt silma vaatama. Jah suur kummardus ka, nende pikkusevahe polnud nii suur ju. "Oota, sa mõtled tõesti mind?" päris ta muiates. Loota ju võib, mis?

Loota võib, ja täppi pani ka. Neiu põskedele ilmus puna, kui ta kergelt noogutas. Polnudki nii raske ära arvata, eks ole. Tegelikult ei olnud Natali lootnud, et mees nii kiirelt ennast pakub. Oleks jõudnud oma närvid valmis panna, et mitte nii väga punastada võimidagi.

Xan naeratas laialt. "Vau, sul on tõsiselt imelik maitse," sõnas ta enne kui Sansat kallistas,"Aga see on tore, et sul nii imelik maitse on. Sina.. Sa meeldid mulle ka.." Viimane lause kõlas kuidas ebakindlalt, aga no mis sa ikka teed, tähtis lause siiski.